Teadushuvihariduses tegutsejad kohtusid miks.ee suvekoolis

Augusti keskpaigas kogunesid üldhariduskoolide õpetajad ning huvitatud teaduse populariseerimisega tegelevatest muuseumitest, huvikoolidest ja ülikoolidest Eesti Teadusagentuuri korraldatud suvekooli. Kahe päeva jooksul toimusid loengud ja töötoad, mille eesmärgiks oli omavahel tuttavamaks saada ning pakkuda uusi teadmisi ja võimalust kogemuste vahetamiseks. Uurisime suvekooli osalejatelt muljeid, vastasid Helis Hani Tartu Kivilinna Gümnaasiumist, Ott Maidre Tartu Loodusmajast ja Kadri Rannala Eesti tervishoiu muuseumist.

Millist tuge (kui üldse) teaduse populariseerijad vajavad?

Kadri Rannala arvates võiks tugi infos, kontaktides, rahastamisvõimalustes. „Info all mõtlen eelkõige valdkonnaalase info koondamist: mis turul toimub, kes mida teeb, parimate (ja ka ebaõnnestunud) praktikate välja toomine, nendelt õppimine. Siit edasi kontaktide kogumine, vahendamine, võrgustumise soodustamine,” rääkis Rannala.

Ürituste läbiviimine on aspekt, milles oleks enim tuge vaja, arvas Helis Hani „Ennekõike algab kõik ideest, millist üritust tahetakse korraldada, kes on sihtgrupp ja missugust kasu saavad nii korraldajad kui ka osavõtjad. Suur abi on aktiivsetest, abivalmis ja toetavatest kolleegidest, kes aitavad töötubasid, plakateid, katseid jms ette valmistada,  läbi viia ning kokkuvõtteid teha. Kindlasti  oleks igasugune rahaline toetus vajalik (sponsorid, linn, vald, kool )- õpetajad muidugi teevad paljusid asju missioonitundest – peaasi, et õpilastel oleks tore ja põnev!  Kui rõõmsad ja rahulolevad õpilased  tänavad õpetajaid toreda  ürituse eest, siis mis saaks õpetajale veel suuremat rõõmu valmistada.“

Ott Maidre arvates on teaduse populariseerijatel vaja kolme tugisüsteemi: “Inimesed – on vaja teada, kes ja kus midagi teeb ning kas on võimalik koostööd teha. Eesti ei ole suur, et saaks lubada endale samu väikeseid üritusi erinevate inimeste poolt. Eesti väiksus on samas hoopiski eelis – inimesed saavad kergesti üksteist teada ja koostööd teha,” rääkis Maidre. Oluline on samuti sotsiaalmeedia kanalite kui tööriistade kasutust, et pakkuda huvitavat sisu: „Interneti kui ka sotsiaalmeedia tulemisega saab lihtsalt ja kiirelt end väljendada suurele grupile inimesele. Digitaalmeedia pole enam noorte pärusmaa, vaid ka seal on ka keskealised ja vanemad inimesed, kes võtavad sotsiaalmeediast väga aktiivselt osa ja on teadusmaailmast huvitatud. Peab hoolikas olema, kuhu ja mida väljendad,“ nentis Maidre. Kolmandaks tõi ta välja kirjust infomaailmast olulise ja tähendusliku väljasõelumise; „On tuhandeid lehti, kus kirjeldatakse katseid, meetodeid ja teadustekste, aga see ei tähenda, et inimesed tahavad ja suudavad neid lugeda. Mida rohkem minnakse digitaalseks, seda rohkem hinnatakse tegelikult reaalselt näost-näkku infovahetust, kus keskendutakse ühele asjale korraga. Kui jagatakse töötavaid ideid, katseid, üritusi jne. omavahel, siis on usaldus suurem, sest see on teise inimese poolt katsetatud, probleemide korral saab abi küsida.”

Mida suvekoolis kogetust saate oma töös kasutada

Helis Hani leidis, et üldiselt olid kõik esinejad suurepärased ning igalt ühelt oli midagi õppida. Eriti tõstab ta esile Merike Keslerit, Kertu Saksa ja Liina Tamme. Suvekooli kõrgpunktiks peeti Merike Kesleri laboratoorsete tööde töötuba. „See oli suurepärane, saime ise nagu väikesed lapsed teha põnevaid katseid väga lihtsate vahendite abil,” tõi Hani välja praktilise töö aspekti. „Olles katsete töötoas, siis sealt sain tohutult palju häid ideid, et kuidas teha lihtsatest ja igapäeva materjalidest katseid huviringides. See on üks raskemaid osi huviringide juures – töötada välja katseid, mida saaks massiliselt, ohutult ja lihtsalt kasutada. Olen tänuväärne iga sellise idee eest,” rääkis Ott Maidre. Kesleri loengut ja töötuba nimetas samuti oma töös kõige enam kasutoovaks Kadri Rannala.  „Kuna ka muuseumil on plaanis peatselt huvitegevusega algust teha, siis suvekoolist sai selleks konkreetseid ideid ja juhiseid, mõnes osas kindlustunnet ning osati mõtteainet, mida oleks vaja eelnevalt enda jaoks veel läbi mõelda ja paika panna.“

Õpetaja Helis Hani väärtustas enim teiste kogemusi: “Ka järgmisel aastal kutsuge esinema toredaid, innovaatilisi ja aktiivseid esinejaid, kes räägiksid oma kogemustest, mida nad on teinud, kuidas on läinud, mis läks hästi ning mis olid komistuskivideks.“

Soovitused järgmiseks suvekooliks

Ott Maidre näeb suvekooli mitteformaalse hariduse inimestele õppimiskohana, kuidas paremini korraldada teaduse populariseerimist arvestades ka kellele populaarteaduslikud tegevused on suunatud; „See on hea koht, kus saaks näidata, kuidas teha ettekandeid huvitavaks (nt. Prezi) või kuidas muuta ettekannete formaati, et toimuks kuulajaskond ei jääks passiivseks. Lõpuks loeb sisu, mitte see, kui ägedalt sa oled teinud oma Powerpointi.“ tõi ta välja.

Järgmise suvekooli teemaks pakkus Kadri Rannala välja koostöö, mis tema sõnul pole meile veel väga omane: „Kõigil selle valdkonna tegijatel on ressursse väga piiratud määral ning siit tulenevalt on minu meelest peamiseks võtmesõnaks koostöö. Järgmise suvekooli teema võiks olla kellega ja kuidas seda teha, kuidas leida partnereid, mida sellest võita jne.“

Suvekoolis käsitletud teemad tulenesid 2014 alguses Teadusagentuuris peetud ümarlaualt, kus osalesid esindajad haridus- ja teadusministeeriumidest, teaduskeskustest, huvikoolidest, ülikoolidest ja MTÜ-dest ning Praxise 2013 aastal tehtud uuringuraportist „Teadust ja tehnoloogiat populariseerivad tegevused Eestis“.

Suvekooli teemad ja esinejad olid:

– Kuidas metoodiliselt üles ehitada süstemaatilisi teadust populariseerivaid tegevusi, nt huviringe (Merike Kesler, arenduskeskus Opinkirjo, Helsingi)

– Kas ja kuidas siduda teadust populariseeriv tegevus õppekavaga (Kertu Saks, Energia Avastuskeskus ja Liina Tamm, Konguta kool)

– Kuidas korraldada hands-on tegevusi erinevatele vanusegruppidele (Merike Kesler)

– Kuidas leida ja koolitada teaduse populariseerijate järelkasvu (Kaido Reivelt, Tartu Ülikool)

– Dialoog noortega. Sisuturundus, kommunikatsioonikanalid ja atraktiivne sõnum. (läbiviija Märt Miljan, loovagentuur Newton)

 

Küsimusi küsis ja põimis looks Margit Meiesaar, TeaMe programmijuht