Eluslooduse nädal Šveitsi alpides

Õpilaste teadustööde riikliku konkursi eripreemia viis Tallinna Inglise Kolledži õpilase Mariin Pantelejevi Šveitsi alpidesse rahvusvahelisele eluslooduse nädalale (International Wildlife Research Week). Mariin kirjutab allpool sellest, mida ta laagris nägi ja teada sai.

Šveitsis oli väga vahva. Seal oldud nädal kulus algatuseks olustikuga kohanemise ja inimestega tuttavaks saamise peale. Minu jaoks oli see elus esimene kord Eestist välja reisida ja mägede õhk oli midagi hoopis muud kui Eestis. Kõrvad olid kogu aeg lukus nii rongi kui bussiga sõites ning isegi jalgsi pool tundi matkates oli kõrgusemuutus juba märkimisväärne ja sellega andis harjuda.

Laagrikaaslastega suhelda oli alguses keeruline, sest suurem osa kohalviibijatest rääkis kas saksa keelt (šveitslased ise ja Saksamaalt tulnud) või oli laagrisse saadetud koos kaasmaalasega, nii et leida võimalus kedagi inglise keeles kõnetada nõudis alguses päris täpset ajastust. Sellest hoolimata õnnestus mul saada tuttavaks mõne väga eriliste inimestega, kellega vahetasime kontakte ja kes ilmselt ka tulevikus lähedasteks sõpradeks jäävad.

Laagri viimastel päevadel laabus suhtlus laagrikaaslastega palju vabamalt ja peale viimast päeva, mil sai öö otsa üleval istutud ja maailma teemadel arutletud, oli rongijaamas hüvasti jättes kõigil nutt kurgus, ka juhendajatel. Just juhendajad olidki oma hea huumorisoone ja loomingulise suhtumisega laagri kõige olulisem osa, sest nad olid ka ise valmis öö otsa koos meiega uurimistöö kallal vaeva nägema ja ei põlanud võimatuks ühtegi meie välja pakutud ideed. 

šveits1

Foto: Mariin Pantelejev

Kohapeal anti meile ülesanne kirjutada rühmatöödena mõne päeva jooksul valmis lühike uurimus mõnest teemast, millega mägedes tutvusime – valikus olid näiteks kohalikud maoliigid, ümisejad, iibeksid ja mägikitsed, mesilased, nahkhiired, Alpi ojade selgrootud jne. Prooviks saime esimesel päeval ekskursioonil tutvuda kõigi liikidega, aga täpsema teemavaliku pidime langetama ise.

Minul õnnestus oma tiimikaaslasi, šveitslast ja tšehhi, kes oli ise huvialalt üleüldse botaanikale spetsialiseerunud, veenda uurimisteemaks võtta pisiimetajate vaatlus jäljelõksude abil. Jäljelõksud olid meie kõigi jaoks midagi uut ja terve esimese õhtu veetsime koos mööda küla seigeldes ja lõksumaterjale jäätmekogumispunktidest kokku otsides ning lõkse meisterdades. Jäljelõksud võtsime kasutusele, kuna meil ei olnud luba loomi reaalselt kinni püüda ja see variant pakkus võimalust uurida pisiimetajaid mitte-invasiivsel moel.

Meie juhendaja Irene Weinbergeri kaasavõetud jäljelõksude eeskujul meisterdatud seadeldiste põhimõte seisis selles, et lõksus on laud, mille keskele asetatakse spetsiaalse tindiga marlitükk ja selle kummalegi poole spetsiaalselt töödeldud paberid, kuhu jäljed hästi täpselt peale jäävad.

Eraldi väljakutse oli neist jäljekribudest hiljem midagi ka välja lugeda, aga liigigrupini tuvastamine oli üldjuhul võimalik. Tiimi botaaniku abiga sidusime uurimuse tulemused ka elukeskkondade ja kohalike taimeliikidega.

Ühel ööl kasutasime jäljelõksu juures ka rajakaamerat, et saada pildile mõni tegelane, kes jäljelõksu sööta näksimas käib. Pildile saime leethiire, kes on ka Eestis tavaline liik. Sobivaid püügikohti otsides sattusime muuseas kogemata ka 10 meetrit üle piiri Itaaliasse, mida avastasime küll alles hiljem püügikoha koordinaate üles märkides.

hiired3

Foto: Mariin Pantelejev

hiired2

Foto: Mariin Pantelejev

hiired1

Foto: Mariin Pantelejev

Ilm soosis meid, sest viibisime Šveitsis just kuumalaine ajal, mis muidugi tegi mägedes ronimise kurnavaks, aga vähemalt pääsesime vihmas ligunemisest, kuna enamik päevast kulus õues. Ainult ärasõidu päeval nuttis koos meiega ka taevas.

Omaette elamus oli Šveitsi mägiteedel bussiga sõitmine, sest bussiaknast välja vaadates mitmesaja meetri sügavusele orgu vaatamine võttis südame alt õõnsaks küll. Kultuuriliselt oli huvitav asjaolu, et viibisime ühes vähestest Šveitsi piirkondadest, kus on põhikeeleks romanši keel, mida nägime kohalikel siltidel ja kuulsime raadiost. Käisime vaatamas ka Püha Johannese kloostrit, mis on kohalik UNESCO maailmapärandisse kuuluv mälestis. Selle esiselt platsilt munakivide vahelt õnnestus meil leida üle kümne uruhiire lõualuu, mille sinna sattumise asjaolud meile selgusid, kui nägime kiriku laetalade vahelt välja lendamas kohalikku pistrikku.

Mugav oli, et meile oli oma töö valmistamiseks ja kirjutamiseks antud mitu päeva vaba aega, millega ise majandada saime. Mõnedel tiimidel oli raskusi ajaga, aga meie jõudsime valmis üsna ladusalt. Kuigi kohati oli küll tunne, et ei viitsi selle kirjutamisega jännata ja tahaks rohkem ümbruskonnas ringi vaadata, oli ikkagi hea tunne laagri lõpus midagi reaalset valmis saada, mis oli meie enda tööst sündinud. Tegelikult õpetasid need mõned päevad teadustöö tegemise kohta mulle paljut ja kavatsen alustatud uurimisteemaga edasi tegelda ka siin Eestis.

Mariin Pantelejev