„Tants epideemia ümber“ paneb noored rollimänguliselt kriisiolukorra keskmesse

Eesti Rahva Muuseumil (ERM) on valminud põnev programm, mis kannab nimetust „Tants epideemia ümber.“ Programmist osavõtjad leiavad ennast rollimängulises olukorras, mis seab nad epideemiapuhangu keskmesse. Idee taga on Kristiina Sirkel, kes selgitab miks ja kellele taoline mäng loodi.

GHT_6523

Kristiina Sirkel, foto erakogu

„Tants epideemia ümber“ on interdistsiplinaarne gümnaasiumiõpilastele suunatud haridusprogramm, mis täiendab ERMi püsinäituse osa „Inimene ja looduskeskkond“. Selle näituse eesmärk on käsitleda inimese ja keskkonna vastastikmõju mõne märksõna kaudu. Keskkond ja inimene on nii laialt mõistetav, et võib-olla alguses ei oskagi õpilane midagi konkreetset ette kujutada. Selle programmi ja näituse käigus peaks õpilasel tekkima parem ja täpsem pilt, kuidas inimene ise on segatud nakkushaiguste teemasse ja mis rolli mängib seal keskkond.


Kui õpilased näitusele tulevad, siis mida nad konkreetselt tegema hakkavad?

“Tegelikult algab kõik juba oluliselt varem, enne kui muuseumisse jõutakse. Programmi toetamiseks on loodud veebileht ning õpetaja, kes selle programmi broneerinud on, saab omale juhised, kuidas rollid õpilaste hulgas ära jagada. Rollide jaotamise juurde käib ka väike kodulugemine. Viimane aitab teemaga kurssi viia, sest rollid on sellised, millega keskkooliõpilased oma elus tõenäoliselt kokku puutunud ei ole. Seal on näiteks laborispetsialistid ja epidemioloogid, kellest pole õpilased võib-olla varem mitte midagi kuulnudki. Seega eeltöö peaks aitama aru saada ja mõista, keda nad kehastama hakkavad ja see aitab ka natukene aega kokku hoida muuseumis kohapeal. Kui need asjad on tehtud, siis tekib juba mingi eelteadmine, mille baasil saab hakata edasi minema.

Muuseumisse kohale tulles tutvustatakse õpilastele lähemalt programmi ülesehitust. Mõtteliselt koosneb see programm kolmest osast. Kõigepealt on näitusega tutvumine, mis loob siis üldise konteksti inimesest ja keskkonna-teemast laiemalt. Seejärel minnakse konkreetsemalt epideemia juurde ning peale näitusega tutvumist tehakse läbi rollimäng. Rollimäng kujutab endast seda, et õpilased peavad lahendama ühe epideemiajuhtumi, mis leiab aset siin samas Eestis. See epideemiajuhtum ei ole küll tõenäoline, aga ta on realistlik. Selle juhtumi valimise, lahendamise ja stsenaariumiga oli tegelikult tükk tegemist programmi väljatöötamisel. Me elame sellisel ajal, kus epideemiatele saadakse väga kiiresti jälile ja nad ei puhke tõenäoliselt väga suureks. Seega oli küllaltki raske leida sellist õlekõrt, mis võimaldaks kujutada epideemiat, mis oleks tõsieluline, millele saaks läheneda teaduslikult, aga oleks samal ajal ka põnev ja pakuks pinget.

Pärast rollimängu on üldine arutelu ja minnakse jälle sellisele laiemale tasandile, kus arutletakse selle üle, et miks seda rollimängu üldse tehti ja mida see kõik sümboliseerib. Võetakse keskmesse rohkem sellised üldised pädevused, mida see programm tahab aidata õpilastel saavutada. Need pädevused on näiteks arusaamine keskkonnaprotsessidest, globaalprobleemidest, inimese rollist, üksikisiku vastutusest jne. Kujuneb mingi üldisem mõttetera, mille õpilased endaga kaasa võtavad.


Kuidas selline projekt üldse loodi?

Minu jaoks oli see programm üksikprojekt, vähemalt praeguse seisuga ja selle programmi alge on üldse ühes Tartu Ülikooli aines. Ma läbisin seal ühe kursuse, mille pealkiri oli „Muuseumite hariv roll ühiskonnas“ ja seal oli üheks lõplikuks ülesandeks luua enda haridusprogramm.

Alguses ma lähenesin sellele ülesandele hästi vabalt ja lasin oma fantaasial piiramatult lennata. Proovisin mõelda välja midagi sellist, mis oleks ka minu enda jaoks põnev ja mida ma tahaksin kogeda või läbi teha. Lähtusingi just sellest ja tükk aega peale seda, kui programm oli juba tegelikult tehtud ja esitatud, tekkis ERMi poolt huvi, et nad tahaks selle idee päriselt ellu viia.

Pärast rahastuse saamist kaasasime idee realiseerimisse võimalikult palju erinevaid inimesi. Üks hästi tugev suunaja oli see, et tänapäeval räägitakse hariduses hästi palju probleemipõhisest õppest, aga minu jaoks on natukene raske ette kujutada, kuidas seda saab rakendada, kui me viime endiselt tunde läbi eraldiseisvate ainetena. See programm andis mulle võimaluse liita kõik need erinevad koolis õpetatavad ained ühte kokku.

Selle programmi kaudu on võimalik näha, milliseid teadmisi rakendatakse, kuidas neid rakendatakse, milleks neid rakendatakse ja kuidas nende teadmiste rakendamise abil jõutakse mingisuguse lahenduseni. Me võime olla milleski väga pädevad ja meil võib olla väga palju teadmisi, aga see, et meil on ühes valdkonnas väga põhjalikud teadmised, ei anna alati parimat lahendust. Peab tegema koostööd, peab panema pead kokku, peab konsulteerima kõigi teistega. Enda valdkonna eksperdid on küll lahenduse aluseks, aga nad tuleb kõik kokku tuua ja midagi koos üles leida.


Milline on inimeste huvi programmi vastu siiani olnud?

Kuna ERM on alles avatud, siis praegu on publiku huvi pigem üldisemat laadi. Kui vaatate selle programmi eripära võrreldes teiste programmidega, siis esialgseks takistuseks võib olla see, et ta on küllaltki pikk ja teine asi on see, et ta on interdistsiplinaarne, mis paneb võib-olla õpetajaid natuke kõhklema.

Ma põhimõtteliselt ei liigitanud seda programmi ühegi konkreetse aine alla. Kuna üldiselt tuleb muuseumisse üks õpetaja ühe klassiga, siis kiputakse tembeldama see käik kas keeltega seotuks, kunstiga seotuks, bioloogiaga seotuks jne. Siin sellist eristust ei olegi võimalik teha ja siia tuleb selline õpetaja, kes tõesti tunneb huvi terviku vastu. Seda initsiatiivi üles leida on natukene raskem.

Muuseumitund on valminud koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga ning sihtasutusega Eesti Teadusagentuur.

Rait Piir