Sander Varbla uuris Aegna rannajoont

Nimi: Sander Varbla
Klass: Sander lõpetas 2014. aasta kevadel Tallinna Reaalkooli
Lemmikõppeaine: Geograafia
Teadusliku töö pealkiri: Aegna saare rannajoon ja selle muutused 1900-2012
Juhendaja: Piret Karu

Idee ja eesmärgid
Sander Varblal tekkis uurimistöö idee seoses geoinformaatika kursusega, kust oli võimalus osa võtta alates 2011. aastast. Varem tal puudus huvi geoinformaatika vastu, kuid kursuse käigus muutus kaartide kallal nikerdamine aina meeldivamaks tegevuseks. „Kursuse lõputööna valmiski kaart, mis kujutas rannajoone muutuseid Aegnal 2010. ja 1900. aasta võrdluses,“ räägib noor uurija töö teema kujunemisest. Gümnasist tõdeb, et Aegna saar osutus valituks juhuse tahtel, väikene mõjutus valiku osas oli ilmselt ka sellel, et parasjagu seisis ees Tallinna Reaalkooli õuesõppepäev Aegna saarel. „Sealt edasi tekkis mõte, et võiks rohkem uurida ja sügavamale minna ning kirjutada sellel teemal enda uurimistöö,“ täpsustab abiturient.

Sander Varbla (foto: erakogu)

Uurimistöö kirjutamine
Materjali leidis noormees juhendaja soovitusel ja täiesti juhuslikult peale sattudes sobivale teosele, artiklile ning uurimistööle. Ta tunnistab, et üldiselt ei olnud väga keeruline materjali leida, pigem oli keeruline selle suure hulga leitu seest välja sorteerida kõige olulisem. Tööprotsess oli algusest lõpuni täiesti kindel. „Kui juba alustatud sai, siis pooleli jätmise mõtet ei tekkinud kordagi,“ kinnitab gümnasist.
Sanderi jaoks oli kõige raskem töö valmimise juures püsivuse hoidmine, sest sadade ja sadade kaartide digimine võttis meeletult aega. „See oli üksluine ning igav tegevus, kuna muutusi kujutavate kaartide loomises vaheldust ei olnud, need kõik oli sarnased,“ täpsustab noormees. Ta lisab, et palju huvitavam oli luua näiteks rannatüüpe või mullatüüpe kujutavaid kaarte: „Päevas sai heal juhul kümmekond kaarti valmis, keskmiselt 30-40min kaardile.“ „Muserdavalt mõjus see, kui terve päev oli mööda saadetud, kuid edenemine oli minimaalne,“ toob noormees välja töö kirjutamise raskused. Keeruline oli veel venekeelse kirjanduse tõlkimine, mis võttis samuti kümneid tunde. Raskeks tegi asja erialasõnavara, millele tihtilugu ei leidunud otseseid vasteid. Teda aga motiveeris iga teatud aja tagant endale preemia lubamine:“Edasi pani tegutsema ka kindel ajakava, mille iseendale tegin.“

Sander Varbla oma uurimistööd tutvustamas (foto: erakogu)

Noormees tõdeb, et kui kõrvale jätta üksluine kaartide joonistamine ja venekeelse kirjanduse tõlkimine, siis ei olnud töö kirjutamine väga raske. „Kõige kergem oligi vast teksti koostamine ning loodud kaartide analüüsimine. Kõige meeldivam osa tööst oli ilmselt välitöö, mille käigus määrasin rannatüübid ning märkisin GPS-ga punktid, kus üks või teine rannatüüp algab ja lõpeb.“
Lisaks endale lubatud preemiatele motiveeris Sanderit see, kui töö hakkas juba mingit kuju võtma, sest siis tekkis ka tahmine seda aina edasi teha. „Omamoodi motiveeris ka soov uurimistöö ära lõpetada ning teadmine, et lõputult ma seda tegema ei pea, sest varem või hiljem peab see valmima,“ võtab abiturient uurimistöö kirjutamise rõõmud ja mured kokku.

Tulemused
Tööga jõudis Sander sinna, kuhu esialgu plaanis ja tahtis jõuda. K“una töö käigus tekkis ideid ja eesmärke juurde, jõudsin veel kaugemalegi ning töö oli lõpetades veel parem kui oskasin tahta,“ on noor uurija õnnelik. Töö käigus said selgeks rannaprotsessid, ta omandas uusi teadmisi geoinformaatika kohta ning muutus püsivamaks. Kuna noormehel on soov edasi õppida geoloogiat ja võimalik, et just meregeoloogiat, siis võib juhtuda, et mingi hetk tegeleb ta selle uurimistööga edasi.
Sander sõnab, et tema soovitus teistele gümnasistidele on klassikaline:“Kindlasti tuleks aega planeerida ning asju viimasele hetkele mitte jätta. Kõige raskem on alustamine, kui algus on tehtud, siis edasi läheb juba lihtsamaks. Samuti ei tasu üle pingutada. Kuna minu töö maht osutus suuremaks kui oskasin arvata ning tähtpäevad aina lähenesid, siis jäid päris mitmed vajalikud unetunnid magamata. Tervis eelkõige, magamist ning puhkamist ei tohi ära unustada.“

Foto 5

Sander Varbla oma hobiga tegelemas (foto: erakogu)

Juhendaja Piret Karu: Sandri uurimistöö teema tekkis geoinformaatika kursuse tulemusena. Õpilaste ülesandeks oli luua iseseisvalt üks kaardiprojekt. Kaardiprojekti ideena kasutas Sander 10.klasside uurimusliku õppepäeva Aegna saarel. Sander alustas uurimistöö koostamisega varakult, juba kevadel tutvus Aegna saart ja rannaprotsesse käsitleva kirjandusega. Sügisel oodati GIS-päevale geoinformaatika–alast õpilasettekannet, see kiirendas kaardiprojektide loomist.
Sandrit nõustasid ka geoinformaatika spetsialist Kreet Solnask ning Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi geoinformaatika dotsent Jüri Roosaare. Hindan Sandri sihikindlust ja pühendumist. Kaardiprojektide loomine oli aeganõudev töö, mida tehti öötundide arvelt. Parajaks pähkliks oli kindlasti venekeelsete teadusartiklite tõlkimine ja kasutamine töös.
Uurimistöö tulemuslikkusele aitasid kaasa kohe tööprotsessi alguses püstatud eesmärgid ja hüpoteesid, samuti Sandri sügav huvi geoinformaatika vastu, töökus ning järjepidev iseseisev töö. Sandrit oli väga hea juhendada – ta püstitas ise eesmärke ja tähtaegu. Uurimistööle tuli kindlasti kasuks nii konsultantide kui juhendaja nõuannetega arvestamine.

Sõber Martin Talvik: Sander on äärmiselt sihikindel ja mitmekülgne noormees. Kõike mida ta teeb, teeb ta hingega. Oma uurimistöö jaoks joonistas ta õhtuti sadu tunde kaarte. Koos kirjutamisega kulus töö peale vist umbes 700 tundi. Teadusetegemise perioodil jäi tahaplaanile isegi sõpradega suhtlemine ja sportimine, olgugi et üldiselt on ta üks suur rattasõltlane – 7500 kilomeetrit aastas on täiesti tavapärane. Maastikuratta seljas on ta muidu kiire, kuid tihti tuleb ette kukkumisi. Sander on alla kukkunud nii Põhja-Eesti paekaldalt kui Valgehobusemäe nõlvalt; nii aheraine- kui tuhamäelt; mitmeid kordi purretel ja sildadel, ning korduvalt ka siledal sirgel asfaltteel. Kuid sellest kõigest hoolimata elab ta endiselt täisväärtuslikku elu ning leiab aega ka teaduse ja maalimise jaoks. Tema maalid on valdavalt ekspressionistlikud ja tihti korduvaks motiiviks on tema enda portree. Sandri isikunäitus on ilmselt kõige kauem üleval olnud näitus Tallinna Reaalkooli trepigaleriides. Kuidas ta küll seda kõike jõuab? Põhjus on oma olemuselt lihtne – Sandril ei ole ühiskondlikust survest hoolimata veel Facebooki kontot.