Sandhra-Mirella Valdma ja metamaterjalid

Sandhra-Mirella Valdma on tuttav neile Rakett69 jälgijatele, kellest ei läinud mööda saatesarja esimene hooaeg.
Miks.ee võttis Sandhra-Mirellaga ühendust ning uuris, kuidas tal pärast saates osalemist läinud on ja millega ta tegeleb.

1. Kuidas sattusid saatesarja Rakett69?
Rakett69 meeskond käis 2010. suvel, enne esimese hooaja filmimist, otsimas osalejaid Õpilaste Teadusliku Ühingu laagris, kus minule ning mu heale sõbrannale Sarah Aaspõllule hakkas see saade huvi pakkuma. Vaatamata sellele, et me panime ennast suure vaimustusega kohe kirja, olime minemise suhtes väga ebakindlad kuni toimumise päeva hommikuni. Nagu kindlasti ka kõiki teisi, kes on kaalunud midagi sellist, hirmutas meid kaamerate ees esinemine ning seda eriti veel teadusvaldkonnas, kus kõik vastused ei ole esmapilgul triviaalsed. Kuna hirm ei ole aga piisav põhjus, et midagi mitte teha ning koos oli ka julgem, siis läksime kohale ning saime mõlemad õnnelikult saatesse osalema.

2. Mida tõi Sinu ellu kaasa saatesarjas Rakett69 osalemine?
Kindlasti tõi see kaasa tavalisest tihedama graafiku ja väikese närvikõdi. Ootusärevus oli enne iga saate filmimist suur, sest eksisteeris põnevus ja tahe ennast proovile panna uute ülesannetega. Sellele lisaks tõi see kaasa palju uusi huvitavaid tutvusi ning avardas maailmapilti.

3. Milliseid uusi oskusi ja teadmisi said just saatest?
Rakett69 andis võimaluse leida kooliteadmistele väljundi ning ettenähtud ülesandeid tehes seostada omavahel teooria ja rakendus. Meeskonnatöö oli üheks kasulikumaks kogemuseks, mis ma sealt saatest sain. Kuna võttepäevad olid pikad ja ülesanded sooritati piiratud aja sees meeskonnati, õppisin kiiresti, kuidas muuta tööjaotus ja ajaplaneerimine efektiivseks. Kolmas vajalik oskus tuli vajadusest esineda kaamerate ees. Iga saate filmimisega tuli juurde esinemise julgust ning oskust. Vahet pole, millise erialaga inimene tulevikus tegelema hakkab, need oskused on elus läbilöömiseks väga vajalikud ning pole paremat moodust nende arendamiseks, kui osalemine saates Rakett69.

Eesti Füüsikaüliõpilaste Seltsi esimene juhatus aastal 2012 vasakult paremale: Madis Ollikainen (Rakett69 II hooaeg), Roland Matt (Rakett69 III hooaeg), Morten Piibeleht ja mina, Sandhra-Mirella Valdma (Rakett69 I hooaeg). Foto autor: Uku Püttsepp

Eesti Füüsikaüliõpilaste Seltsi esimene juhatus aastal 2012 vasakult paremale: Madis Ollikainen (Rakett69 II hooaeg), Roland Matt (Rakett69 III hooaeg), Morten Piibeleht ja mina, Sandhra-Mirella Valdma (Rakett69 I hooaeg). Foto autor: Uku Püttsepp

4. Miks ja millistel noortel soovitad saatesarja kandideerida?
Saatesse soovitan kandideerida noortel, kellel on väiksemgi huvi selle saate või üldse loodusteaduste vastu. Kindlasti ei tasu karta kaameraid ning seda, et pole piisavalt teadmisi saates hakkama saamiseks. Julgen arvata, et kõik, kes on sinna saatesse kandideerinud, on oma otsusega väga rahul olnud, sest sellest saab ainult võita – uusi sõpru/tuttavaid, teadmisi, oskusi ja kindlasti vahvaid mälestusi. Lisaks arvan, et osalejate jaoks ongi see saade hea koht, kus saada uusi teadmisi loodusteaduste vallast ja esinemisjulgust, mida on alguses võib-olla vähevõitu.

5. Mida ja miks plaanid õppida ülikoolis?
Saates osalemise ajal õppisin ma Tartu Ülikooli füüsika bakalaureuseõppe esimesel aastal. Praeguseks olen jõudnud Rootsi Lundi Ülikooli (füüsika) fotoonika magistriprogrammi esimese aasta lõpusirgele. Füüsika vastu on mul olnud huvi juba põhikoolist saati. Vahepeal oli eriala valikuks ka teisi ideid, kuid mulle on alati tundunud, et huvitava ja põneva elu elamiseks peab selles olema väljakutseid, mis panevad pingutama. Füüsika õppimine rahuldas seda kriteeriumit enim. Fotoonika magistriprogramm tundus loogilise jätkuna pärast bakalaureusetöö sooritamist TÜ füüsikalise optika laboris. Sellele lisaks on valgus ja optika olnud minu jaoks kõige paeluvamaks teemaks füüsikas.

6. Mida soovitad teistele noortele, kellel samuti oma õpingute ja elukutse valikute tegemine ees seisab?
Vaatamata sellele, et tegemist on tähtsate otsustega, ei tasuks peljata ühtegi valikut. Muidugi tasub valida midagi sellist, mis on südamelähedane, aga samas esitab piisavalt väljakutseid. Kui puudub kindel idee, mida teha, siis mina soovitan valida füüsika või mõni muu loodusteadus. Kahjuks jääb kooliajal hoomamatuks, kui palju põnevat on neis valdkondades avastada. Olles noorena suur Harry Potteri fänn, poleks ma osanud oodatagi, et kirjutan bakalaureusetöö metamaterjalidest ja nähtamatuks tegevatest peidikutest. Eriala valikul ärge kartke tulevikus teha tööd, sest suurim rahulolu tuleb siis, kui teekond tulemuseni on olnud pikk ja töömahukas.