Raketi-saate võidule aitas lihtne loogika

„Inimene jõuab väga palju. Lihtsalt peab tegema. Ma jõuaks veelgi rohkem, kui natuke vähem laisk oleksin,“ ütleb teadussaate Rakett 69 viienda hooaja võitja, Tartu ülikooli füüsikaüliõpilane Karl Reinkubjas. „Laisk“ tudengipoiss kiirustas kohe pärast telesaadet suurõppusele Siil ning varsti pärast lahinguharjutusi meeste tantsupeole.

Karl reinkubjas

Karl Reinkubjas (foto: Rakett69 arhiivist)

 

Kuueteistkümnel laupäevaõhtul hoidsid Eestimaa teadushimuliste meeli ärevil Rakett 69 pardale pääsenud taibukad koolinoored ja tudengid. Tasavägisest finaalist väljus võidupärja ja 10 000 euro suuruse teadusstipendiumiga Karl Reinkubjas.  Hooajale tagasivaadet tehes leiab ta, et väga keeruline on välja tuua otseselt kõige raskemat ülesannet.  „Iga ülesanne on keeruline, kui mitte ühtegi ideed ei teki. Vaimselt kõige raskem oli kindlasti finaal. Esiteks oli tööprotsess ülipikk. Lisaks ka see, et pärast masina käivitamist oli asi minu otsese kontrolli alt väljas.“

Reinkubjase hinnangul olid kõik kaasvõistlejad tugevad konkurendid. Osa neist olid tugevad meeskonnatöös, teised jällegi individuaalülesannetes. Seda näitab ka fakt, et Reinkubjasel tuli kogu saatesarja jooksul käia neli korda duellis.

„Ei tohi kaasvõitlejaid alahinnata, vaid tuleb alati endast maksimum!“ sõnab ta.

Rakvere gümnaasiumi hõbemedaliga lõpetanud noormehe sõnul ei olnud ülesannete juures puhtalt koolitarkusest kasu. Samas oli teatud ülesannete juures oluline omada baasteadmisi, et oleks üldse võimalik hakata midagi välja mõtlema.

„Paljud ülesanded on ikkagi üles ehitatud lihtsale loogikale ja nende lahendamiseks on võimelised kõik inimesed,“ arvab ta.

Kuu aega pärast võitu ütleb Reinkubjas, et saate võitmine ei ole toonud ellu mingisugust olulist pööret. Mis võib muutuda, on aga see, et ühel hetkel hakkab tulema erinevaid pakkumisi nii projektides kaasalöömiseks kui ka õppimiseks.

Sai kõvasti julgust

Kuid kasu on ta saanud pingelisest ajast kaamerate ees mitmel moel.

„Esiteks andis saates osalemine mulle kõvasti julgust juurde,“ lausub Reinkubjas. „Nüüd ma tean palju paremini, milleks võimeline olen ja seda ka pingeolukorras. Ülimalt oluline osa on igasugused kontaktid – nii kaasvõistlejate, teadustoimetuse, saatetiimi kui ka saate tegemistest väljaspool olevate inimestega. Samas ei ole vähem tähtis ka kogu protsess ja kogemus. Ma veetsin väga toredasti kogu saate tegemise juures aega.“

Mida peab võitja enda tugevuseks?

„Olles tüüpiline eestlane, ei naudi ma väga enesekiitmist,“ vastab Reinkubjas. „Kuid kui küsitakse, siis ma ütlen, et pean ennast heaks lihtsas loogikas. Enne saadet arvasin, et ma ei oska ehitada, kuid saade näitas hoopis midagi muud.“

Küllap huvitab paljusid seegi, kuidas kavatseb 20-aastane tudeng võiduraha kulutada.

„Hetkel ei ole vee plaane,“ tunnistab ta. „Üks võimalus on kasutada seda välismaal õppimiseks, kuid see on tulevikumuusika ja selle pärast ma veel ei muretse.“

Füüsika mõtestab maailma toimimist

Füüsikat läks Reinkubjas õppima seepärast, et ei osanud midagi muud valida. Ta on veendunud, et füüsika on ülimalt huvitav, kui sellest aru saada.

„Mul on kahju kuulata, et väga paljudele noortele ei meeldi füüsikat õppida,“ kahetseb Reinkubjas. „Samas ma teadvustan endale, et kõik inimesed ei saagi füüsikud olla. Füüsikuks sobib see, kes suudab mõtestada maailma toimimist.“

Reinkubjas pakub ka retsepti, mida muuta füüsika õpetamise juures koolis – peaksime suutma välja sõeluda võimalikult kiiresti need, kellele see aine meeldib. Ikka selleks, et mitte tappa nende huvi.

Reinkubjas  näeb oma tulevikku eksperimentaalse füüsikaga seonduvalt, mis tegeleb reaalsete lahendustega, et teha meie elu paremaks.

„Kunagi pidasin ennast teoreetikuks, kuid füüsikaõpingud on tõestanud mulle vastupidist,“ nendib ta.

Õppimise (ja viimase poole aasta jooksul ka televõistlemise) kõrvalt on ta tegev füüsikaüliõpilaste seltsis ja jõuab tegelda paar korda kuus nädalavahetustel ka rahvatantsuga. Käis ka vabatahtlikuna suurõppusel Siil, kuna tahtis näha, mis toimub, kui terve brigaad kokku saab.

„Ei saanud ju jätta minemata ajaloolisele sündmusele,“ lausub Reinkubjas. „Inimene jõuab väga palju. Lihtsalt peab tegema. Ma jõuaks veelgi rohkem, kui natuke vähem laisk oleksin.“

 

Kommentaarid

Juhan Koppel, Rakett 69 I hooaja võitja, II hooaja finaali kohtunik ja alates III hooajast teadustoimetaja:

„V hooaeg paistis minu jaoks silma eeskätt tugeva konkurentsi poolest. Avasaates astus üles ligi 60 kandidaati, mis on Rakett 69 jaoks rekord. Nende seas oli väga palju säravaid ja andekaid inimesi mitmest eri valdkonnast. Sestap pole imestada, et avasaate võttepäev kestis väga kaua ja kaamerad lülitati välja alles kell 8 hommikul. Samas aga saime me saatesse võistlejad, kes lahendasid edukalt kõik ülesanded, mida teadustoimetusega neile ette andsime.

Kui varasematel aastatel on võrdväärne individuaalne vastasseis tekkinud pigem alles finaalis, siis sel hooajal väärisid võitu selgelt viimased neli saates püsinud noort: Arnold Rein, Jan-Erik, Kaarel ja Karl. Ka teadustoimetuses arutlesime, kes sel hooajal võidab, kuid ka pärast enam kui poole aasta pikkust koostööd võistlejatega ei jõudnud me kolleegidega konsensusele. Fakt, et Karl suutis sellises konkurentsis esimeseks tulla, on tõsist kiitust väärt. Kindlasti viis Karli lisaks laiale silmaringile ja osavatele kätele kaugele tema võime säilitada igas olukorras rahu ja positiivne meel – samade omadustega paistis silma ka näiteks eelmise hooaja võitja Thorny.“

Timothy Henry Charles Tamm, II hooaja võitja:

„Pärast Rakett 69 saate võitmist on minu elu jätkunud sama põnevalt. Keskkooli ajal veetsin ühe suve ESTCube-1 meeskonnas koos teiste endiste raketlastega teadusmalevas ja osalesin erinevatel olümpiaadidel ja saavutasin kõrgeid kohti nii piirkondlikel kui ka riiklikel voorudel.

Kuid teadus ei olnud ainus suund, mille peale mu aeg kulus. Keskkoolis hakkasin ma väitlema ja oma meeskonnaga suutsime saada ka Eesti keskkoolide meistrivõistluste veerandfinalistideks. Väitlemisest edasi minnes hakkasin aktiivseks Euroopa Noorteparlamendi liikmeks, mille raames sain ma õppida, arutada ja väidelda teemadel, mis puudutavad praegu Euroopa Liitu nii Eestis kui ka Saksamaal, Šveitsis, Hispaanias ja Gruusias.

Kuid ka Rakett 69 pole mulle võõraks jäänud. Nii neljandat kui ka viiendat hooaega aitasin ma teadustoimetaja abina ette valmistada. Praegu jätkub minu elu teisel pool suurt lompi, Ameerika Ühendriikides, kus ma õpin arvutiteadust ja elektriinseneeriat Harvardi ülikoolis.“

SIRJE PÄRISMAA