Teadusfestival: plasti lagunemisest lehmanimedeni

Brita Laht’i töö  “Tärklist sisaldava Maxima komposteeruva kilekoti materjali ja kolme uudse LDPE ning tselluloos-stearaadi komposiidi anaeroobne lagunemine aktiivmudas”

Plastikute roll tänapäeva maailmas on suur ja sünteetiliste polümeeride toodang kasvab pidevalt. Biopõhinevate polümeeride eelisteks naftal põhinevate plastide ees on see, et esimesi saab toota taastuvatest varadest ning neil on ka potentsiaali biolaguneda. Paljud tänapäeval kasutatavatest biopõhistest polümeeridest sisaldavad tärklist. Selliseid plaste saab tööstuses töödelda nagu tavalisi naftal põhinevaid plaste. Brita uuriski oma töös ühe laialt kasutatava tärklist sisaldava polümeermaterjali Bioplast® (Maxima biolagunevate kilekottide materjal) ning kolme uudse Tallinna Tehnikaülikooli polümeermaterjalide instituudis loodud tselluloos-stearaati ja LDPE sisaldava plastiku anaeroobset biolagunemist. Katse läbiviimiseks kasutas ta Margaret-Catherine Morse loodud metoodikat, kus materjali proovid lagunevad anaeroobses aktiivmudas ning katse käigus mõõdetakse biolagunemisel tekkivat biogaasi.

„Põhimõtteliselt uurisin nelja erineva plasti lagunemist anaeroobses aktiivmudas ehk siis mudas, kus on sees plasti lagundavad bakterid,“ selgitas Brita Laht. „Metoodika leidsin juhuslikult Youtube´ist. Vahendeid oli kerge leida. Kokku tegin katselist osa kuu aega Tartu Ülikooli keemiainstituudis ning molekulaar- ja rakubioloogia instituudis tänu noore uurija stipendiumile, mille andis välja Eesti Teadusagentuur.  Kaks nädalat kestis katse tselluloos-stearaati ja LDPE sisaldava plastiku puhul, 12 päeva bioplasti puhul. Enne seda tuli valmis teha katseseadeldised ning proovid kaaluda, mõõta, puhastada. Kui proovid tulid mullast välja, siis tuli neid pesta etanooli ja veega ning ultraheli vannis ka veel.“

Selgitused, mida Brita jagas, kõlasid nii päris-teadlase moodi, et tekkis küsimus, kas koolis on veel midagi õppida? „No ikka on. Uurimistöö oli põnev, sellest teemast koolis väga ei räägita, keemias veidi puudutatakse plastide teemat, aga mitte selles võtmes. Räägitakse küll, et toodame üha rohkem plaste ja need ei lagune, vaid võtavad prügina enda alla üha suuremad maa-alad, aga me ei räägi, mida saame teha, et seda ei juhtuks. Mina ei võtaks poes üldse kilekotti, kuna ka biolagunev kilekott ei lagune gaasiks, nagu sooviti, vaid väiksemateks tükkideks. See ei ole keskkonnasõbralik.“

Brita kiitis, et kaks päeva teadusfestvalil on talle andnud palju positiivseid emotsioone ja on tulnud palju küsimustele vastata. „Ma loodan, et minu tulevik on teaduses, praegu on plaan minna õppima Tartu Ülikooli keemia, bioloogia ja materjaliteaduse erialale.“

 

Lehmanimed tõid meelde lapsepõlve

Osula Põhikooli õpilase Hipp Saare stendi ees oli pidevalt rahvast tunglemas ja küsimas. Tema uurimistöö teema tõi vanematele külastajatele ilmselt lapsepõlve meelde: „Lehmanimed minevikus ja tänapäeval“. Uurimisöö pälvis põhikooliastmes II preemia ja Eesti Kirjandusmuuseumi eripreemia. Juhendajad olid Mariko Faster Võru Instituudist ja Merlin Mürk Osula Põhikoolist. II preemia said veel Roosmarii Sarapuu ja Liisa Õunpuu Saaremaa Ühisgümnaasiumist töö „Tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens): bioloogia ja levik Saare maakonnas“ eest.

hipp saar ja teised

Õpilaste teadustööde riikliku konkursi II preemia võitjad põhikooliastmes: Hipp Saar (Osula Põhikool), Roosmarii Sarapuu ja Liisa Õunpuu (Saaremaa Ühisgümnaasium). Auhinna andis üle Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel.

Hipp Saar seadis eesmärgiks välja selgitada seaduspärasused, mille järgi on lehmanimesid varem talulautades pandud ja pannakse praegu suurfarmides ning robotlautades. Lisaks uuris ta, kuidas nimepanemispõhimõtted erinevad, kas need on aja jooksul muutunud ning selgitas, milline on lehmanimede struktuur. Nimeteadusel keeleteaduse osana on seoseid ajaloo, geograafia, pärimuse ja loodusega. Nimesid uurides on võimalik teada saada, mida ja kuidas on mõelnud nimeandjad, kas nimepanemisel võib märgata ka mingeid seaduspärasusi jm.

„Nägin Jõudluskontrolli Keskuse koostatud Eesti sagedamini esinevate lehmanimede nimekirja, seal oli palju nimesid, mis tundusid põnevad ja naljakad. Tahtsin teada, miks inimesed lehmadele sellised nimed panevad,“ ütles Hipp Saar. „Minu uurimistöö pakub uusi fakte ka eesti nimeteadusele. Kõigepealt võtsin Jõudluskontrolli Keskuse sagedusloendi  – 1269 populaarsemat nime, jaotasin nimed oletatava tähenduse põhjal rühmadesse, leidsin sealt seaduspärasusi. Et tänapäeva lehmanimesid võrrelda 20. sajandil talulautades pandud lehmanimedega, tegin ma intervjuusid lähedaste ja tuttavatega, kes on lehmi pidanud või praegu peavad. Mõned nimed ja kombed sain ka kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist. Vanasti eelistati panna nimesid, mis seotud lehma välimuse, sünniaja või loodusega, tänapäeval pannakse ükskõik mis sõnu, aga ka seriaalitegelaste nimesid, palju pannakse naistenimesid. Mustik, Tähnik, Kirjak – need on traditsioonilised nimed ja püsinud kümme aastat muutumatuna. Eestis on ligi 4000 lehma, kelle nimi on Mustik. Sain nimede uurimise kogemust, kuidas neid analüüsida, seostada ja õppisin inimestelt informatsiooni kogumist ning intervjuude läbiviimist.“

Madli Leikop