Tuul Sepp ja immuunökoloogia

Tartu Ülikooli loomaökoloogia teadur Tuul Sepp uurib, kuidas töötab loomade immuunsüsteem. Ta leiab, et tema töö kõige suuremad väljakutsed ongi need, mis lõpuks kõige suuremat rahulolu pakuvad.

1. Kelleks Sa lapsena saada tahtsid?

Tuul Sepp (paremal) Lääne-Eesti ranniku lähedal kajakaid uurimas.

Kuigi nii mu ema kui ka isa on teadustööd teinud, ei tulnud võimalus ka ise teadlaseks hakata mulle lapsepõlves pähegi. Tahtsin saada tõlgiks – mulle meeldis õppida keeli, lugeda raamatuid ja reisida, ning see amet tundus koondavat endasse kõik mu lemmiktegevused. Vahepeal kaalusin James Herrioti raamatute mõjul ka loomaarsti elukutset ja ühel lühikesel perioodil mõtlesin isegi näitlejaametile. Huvitaval kombel kombineerib mu praegune töö kõik lapsepõlveametid – uurin loomi, töö teadlasena nõuab head keelteoskust ja kirjalikku eneseväljendust ning pakub rohkelt võimalusi reisimiseks, huvitavate ettekannete ja loengute pidamisel on vaja karismaatilisust ja head esinemisoskust.

2. Kuidas sattusid teadusesse?

Õppisin Treffneri gümnaasiumis looduskallakuga klassis, seejärel astusin Tartu Ülikooli bioloogia erialale. Meie klassist oli kursusel tervelt kümmekond inimest, sest TÜ bioloogia oli Treffneri loodusklassi loogiline jätk. Kuna huvi looduse vastu ainult kasvas ning õppimine läks järjest huvitavamaks, järgnesid magistrantuur ja doktorantuur.

Immuunökoloogiat õppides saab selgeks ka uuemad laboratoorsed meetodid. Autor vasakult esimene.

Immuunökoloogiat õppides saab selgeks ka uuemad laboratoorsed meetodid. Tuul Sepp vasakult esimene.

3. Kas võrreldes esialgsete ootustega oled erialaselt jõudnud sinna kuhu soovisid?

Praeguseks hetkeks olen ma teaduskarjääris enam-vähem optimaalsel kaugusel, aga areng jätkub, see on teadustöösse lihtsalt sisse kirjutatud. Nüüd tuleb otsida järeldoktorantuuri kohti ning taotleda uurimistoetust iseseisvaks teadustööks.

4. Miks soovitad noortel just see eriala endale valida?

Loomaökoloogia on paljude teadusharude meetodeid ja teadmisi koondav teadus. Siin on palju kokkupuuteid päris „rohelise loodusega“ (näiteks geenitehnoloogil või biokeemikul jääb see pool napiks), aga on ka geneetikat, biokeemiat, matemaatilist statistikat, looduskaitset. Minu täpsemaks erialaks on immuunökoloogia – uurin, kuidas haiguste vastu võitlev immuunsüsteem on seotud teiste looma elus tähtsate tegemistega nagu kasvamine, sigimine, käitumine. See on uus ja kiiresti arenev teadusharu, siin on veel palju avastada ja uurida. Looduses toimuvate protsesside uurimise käigus saavad selgeks uuemad laborimeetodid, mis tähendab, et pärast selle eriala õppimist on uksed avatud ka muude erialade laborites või kommertslaborites.tuul-vint

5. Kuidas on Sinu eriala seotud teiste valdkondadega?

Minu eriala on väga tihedalt seotud evolutsioonibioloogiaga. Uurin kuidas ja miks töötab loomade immuunsüsteem just nii, nagu ta töötab. Uurin millised on evolutsioonilised seletused sellele, et me ei suuda haigustest lõplikult jagu saada ja teinekord kahjustab meid ka meie enda immuunsüsteem (näiteks allergiate korral). Muidugi pean selleks hästi tundma immunoloogiat ehk seda, millest immuunsüsteem koosneb ja kuidas see töötab. Ökoloogia – teadus organismide suhetest neid ümbritseva keskkonnaga – on minu uurimuste aluseks, sest vaatlen organisme just nende elus- ja eluta keskkonna taustal. Füsioloogiast ja biokeemiast ei pääse samuti üle ega ümber, sest kui tahta leida erinevate nähtuste põhjuseid, peab mõistma, mis organismide sees tegelikult toimub, neid ei saa käsitleda kui „musti kaste“.

6. Mida pead seni oma karjääri suurimaks saavutuseks?

Esiteks doktorikraadini jõudmine kümme aastat peale ülikooli astumist, saades vahepeal kaks last. Tänapäeval kipuvad paljudel õpingud venima jääma, nii et õigeaegselt lõpetatud doktorantuur on omaette saavutus. Doktoritöö eest sain ka valdkondadeülese peapreemia Eesti Üliõpilaste Teadustööde Konkursil, mis on suureks tunnustuseks – siiani pole seda preemiat nn „rohelise bioloogia“ esindajatele antud. Teiseks pean oluliseks seda, et õpingute kõrvalt olen leidnud aega tegeleda teaduse populariseerimisega, kirjutades artikleid loodusajakirjadele ning lasteraamatuid loodusest. Olen saanud ka riikliku peapreemia teaduse trükisõnalise populariseerimise eest.

7. Milline Sinu eriala saavutus on muutnud maailma paremaks?

Oma erialalt loeksin suurimaks saavutuseks evolutsiooniteooria väljatöötamise 19. sajandi keskpaigas. Oluline on see just sellepärast, et looduse kirjeldamise pealt liiguti edasi küsimusele „miks?“ Miks on loodus just selline nagu ta on? Selle küsimuse variatsioonidele otsime vastust tänapäevani. Kõige rohkem inimelusid säästnud avastus on ilmselt antibiootikumide avastamine 20. sajandi esimesel poolel. Praeguseks on aga mitmete antibiootikumide tõhusus vähenemas antibiootikumiresistentsuse leviku tõttu, millega tuleb tegeleda tänapäeva teadlastel. Tegelikult oleme paljude haiguste ravimisel alles „pimedas keskajas“. Ilmselt on tulevikus imelik mõelda, et kunagi ei osatud ravida vähki või AIDS-i.

8. Millisele Sinu eriala teaduslikule probleemile soovid kõige rohkem lahendust leida?

Kuna ma tahan uurida vabalt elavaid linde nende loomulikus elukeskkonnas, oleks minu jaoks väga oluline välja selgitada, kuidas ilma lindu kahjustamata pisikese vereproovi või suleproovi järgi hinnata, kui tugev on tema immuunsüsteem ning kui hea on tema tervis. Praegu on kasutusel väga palju erinevaid analüüse, millest mitmeid on üsna keeruline usaldusväärselt tõlgendada. Kui selline lihtne ja universaalne tervise hindamise meetod olemas oleks, saaks teha palju katseid erinevate liikidega ja erinevates keskkondades ja välja selgitada, kuidas on immuunsüsteem evolutsioonis välja kujunenud.

Teadustöö pakub palju võimalusi reisimiseks. Pojaga Brasiilias konverentsil.

Teadustöö pakub palju võimalusi reisimiseks. Tuul Sepp pojaga Brasiilias konverentsil.

9. Millised on Sinu eriala suurimad väljakutsed ning mis pakub suurimat rahulolu?

Kõige suuremad väljakutsed ongi need, mis lõpuks kõige suuremat rahulolu pakuvad. Teadus on pidev eneseületamine ja arenemine. Väljakutse on kirjutada võimalikult hea artikkel, mis avaldataks võimalikult kõrgelt hinnatud teadusajakirjas. Väljakutse on esineda ettekandega suurtel rahvusvahelistel teaduskonverentsidel ning arutleda tulemuste üle eriala tippudega.

Teaduskarjäär ei võimalda loorberitele puhkama jääda, kui siis ehk päris lõppjärgus. Kui aga olen mõne hea artikli avaldanud või avaldatakse tunnustust hästi õnnestunud ettekande eest, pakub see suurt rahulolu. Ja muidugi on väga eriline seltskond, mis teadust tehes mind igapäevaselt ümbritseb – intelligentsed, säravad, erilised inimesed, kelle heatahtlikkus on võrdne nende geniaalsusega. Nendega koos on ka kõige keerulisemad välitööd või pikad laboripäevad lihtsalt järjekordne lõbus seiklus.

10. Millega tegeled tööst vabal ajal?

Mulle meeldib mängida bridži – see on loogilist mõtlemist arendav kaardimäng, mis on ka väga hea seltskondlik ajaviide. Olen kuulunud Eesti juunioride koondisesse ja kuulun praegu Eesti naiste koondisesse. Oma võistkonnaga, mis koosneb headest sõpradest, mängime praegu Eesti esiliigas. Lisaks meeldib mulle väga lugeda. Loen meelsasti populaarteaduslikku kirjandust, aga mu nõrkuseks on fantaasiakirjandus. Loen enamasti inglise keeles ja on selgelt tunda, kuidas ka ilukirjanduse lugemine muudab ladusamaks inglise keelset teadustöö tegemist. Spordialadest naudin väga suusatamist, jooksmist ja ujumist.

Lisalugemist:

Linnukese mure: tegutseda või jälgida (Eesti Päevaleht, 11.04.2013)

Areeni tulevikutäht 2013: Organism, kellel puuduvad trade-off’id (Eesti Ekspress, 03.01.2013)

Lindudele värvaine söötmine pärsib parasiite (Novaator, 23.12.2012)

Miks peaksid teadlased teadusest kirjutama? (Eesti Loodus, detsember 2012)

greenfinchPõhjalik putukaraamat igale lapsele (Delfi Täheke, 30.05.2012)

Jorma korrastab oma professori mõtteid (Tartu Postimees, 04.06.2009)

How Greenfinches Help Our Understanding of the Immune System (UT blog, 12.03.2013)