Triinu Visnapuu ja geenid

Tartu Ülikooli geneetika teadur Triinu Visnapuu arvab, et loodusteadused on jätkuvalt perspektiivikas ala ning geneetika haridusega võib oma edasist tööd jätkata nii siin kui sealpool Atlandi ookeani.

1. Kelleks Sa lapsena saada tahtsid?
Huvi looduse ja selle uurimise vastu on mul olnud juba varasest lapsepõlvest. Oma tõuke on sellele kindlasti andnud looduse mitmekesisuse vahetu kogemine ja erinevate koduloomadega tegelemine nii Lõuna-Eesti kuplite vahel kui ka Põhja-Eesti paestel niitudel, kus elasid minu vanavanemad.
Mingil ajahetkel on mul olnud ka mõte minna edasi õppima kunsti või disaini, sest värvid, mustrid, tekstuurid ning maalimine on mulle alati väga meeldinud.

2. Kuidas sattusid teadusesse?
Teaduse juurde jõudmine oli vähemalt minu jaoks õpingute loomulik jätk, kuna loengute ja praktikumidega paralleelselt töötasin uurimisrühmas, kus tutvusin vastava kirjandusega ning tegelesin katsete ja metoodikate planeerimise, läbiviimise ja andmete analüüsiga.
Põhimõtteliselt tegin oma esimesi samme saamaks teadlaseks. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin teemasse sisse elama ning huvi teadustöö tegemise vastu järjest kasvas. Tahe ise rohkem uurida ja teada saada ning seda ka teistele õpetada viis mind doktorantuuri, sest tänapäeva 3+2 magistrikraad ei ole piisav, et teadusasutuses teaduri või uurijana töötada. Lisaks on ilma doktorikraadita piiratud paljudes ülikoolides õppejõuna töötamise võimalused. Naljaga pooleks öeldakse, et loodusteadustes alles doktorikraadiga elu algab.

3. Kas võrreldes esialgsete ootustega oled erialaselt jõudnud sinna, kuhu soovisid?
Tegelikult ma oma ootusi väga kõrgeks ei ole kunagi kruvinud, sest seda valusam on, kui need ei täitu. Olen püüdnud olla pigem realist ja oma võimeid objektiivselt hinnata ning panustanud oma tegevuses pigem kvaliteedile. Kui ma tundsin, et doktorikraadini jõudmine mind huvitaval teemal on mulle jõukohane, siis pühendusin uurimistööle ning jõudsin selles osas ka 2012. aasta septembris eesmärgini. Mõnes mõttes võiks siiski minu praegust teaduri ametit Tartu Ülikoolis üheks minu suure eesmärgi täitumiseks lugeda.
Kindlasti leidub veel arenguruumi ja erialaga seotud eesmärkide hulk, mille poole püüelda, suureneb ajaga oluliselt.

T. Visnapuu 3

Juhendamas Eesti Boloogiaolümpiaadi gümnaasiumiosa lõppvooru praktilist tööd 2010. aastal (Foto: Erakogu).

4. Miks soovitad noortel just see eriala endale valida?
Arvan, et loodusteadused on jätkuvalt perspektiivikas ala, sest päris paljusid mehhanisme ja nende omavahelisi vastas- ja koosmõjusid on vähe uuritud. Näiteks on üsna põhjalikult uuritud inimese genoomi, kuid metaboloomi ehk ainevahetusproduktide kogumi ning glükoomi ehk suhkruühendite kogumi kohta on märgatavalt vähem teada.
Ka avalik sektor on teadmistepõhisesse majandusse järjest rohkem panustama hakanud. Lisaks kasutab tänapäeva diagnostika näiteks haiguste diagnoosimiseks ja toiduohutuse tagamiseks järjest rohkem molekulaarseid meetodeid, mille jaoks on vastava ettevalmistusega inimesi tarvis. Rääkimata biotehnoloogia- ja ravimifirmadest ning arenduskeskustest.
Kindlasti ei tasu unustada seda, et loodusteadused on universaalsed ja rahvusvahelised. Kui oled näiteks õppinud geneetikat Tartu Ülikoolis, siis võid oma edasist tööd jätkata nii siin kui sealpool Atlandi ookeani, sest teadusmaailm ja loodusteadustes kasutatav inglise keel on kõikjal maailmas üks.

5. Kuidas on sinu eriala seotud teiste valdkondadega?
Tegelikult on tänapäeva teaduses erinevad valdkonnad järjest rohkem ühte põimumas. Ma ei saa öelda, et olen ainult geneetik, kuigi see on minu eriala, milles kaitsesin kraadi ning sellenimelises õppetoolis ma praegu tegutsen. Minu tegevusala on seotud nii ensüümide, glükobioloogia, mikrobioloogia kui ka biotehnoloogiaga. Nimelt ütlevad geenid üksi uurijale suhteliselt vähe, kui ei ole teada, kas ja kuidas need avalduvad ning kas tekivad töökorras valgud.

6. Mida pead seni oma karjääri suurimaks saavutuseks?
Arvan, et mu teadlaskarjäär on veel üsna alguses ning suurimad saavutused on loodetavasti alles ees ootamas. Pealegi on tänapäeva teadus üles ehitatud tiimitööle. Üks indiviid ei jõua teadusprojekti üksi vedada, juhtida ja teostada, rääkimata finantseerimisest, planeerimisest ja eksperimenteerimisest. Seetõttu räägitakse, ja teen seda minagi, “meie” vormis, sest ei saa kogu au saadud tulemuste eest endale võtta.
Siiski on minu panus teadusgrupi liikmena aidanud meil leida pärmi promootori, mille abil saab arvestatavas koguses toota võõrvalke nii bakterites kui pärmides. Praeguseks hetkeks võiks minu töö kõige olulisemaks tulemuseks olla väga aktiivse ja erinevates keskkonnatingimustes vastupidava levaansukraasi leidmine, mida saaks kasutada biotehnoloogias potensiaalsete kasulike toidulisandite tootmiseks.

7. Milline Sinu eriala saavutus on muutnud maailma paremaks?
Suuri ja tähtsaid avastusi on mikrobioloogias ja geneetikas palju. Kas keegi kujutaks tänapäeval maailma ette ilma kasulike piimatoodete, antibiootikumide või vaktsiinideta? Metodoloogiliselt on kindlasti väga olulised avastused Kary Mullis’e polümeraasahelreaktsioon, mille eest ta ka 1993. aastal Nobeli preemia sai, ja Sangeri DNA sekveneerimise meetod, mille abil on lahti muugitud näiteks inimese ja ka paljude teiste organismide genoomid. Need avastused tegid võimalikuks geneetika ning molekulaarbioloogia ja nendel baseeruvate rakenduste ja diagnostikameetodite tormilise edasise arengu.

8. Millisele Sinu eriala teaduslikule probleemile soovid kõige rohkem lahendust leida?
Seoses minu praeguse tööga soovin ilmselt kõige rohkem teada saada, kas meie sünteesitud oligosahhariididel on positiivne mõju kasulikele mikroobidele ning katseloomade tervisele. See oleks lähtekoht edasisteks uuringuteks funktsionaalse toidulisandi väljatöötamiseks. Soove ja ideid, millega oma edasist teadustegevust siduda on mul veel mitmeid, kuid jätaksin need hetkel enda teada.

9. Millised Sinu eriala suurimad väljakutsed ning mis pakub suurimat rahulolu?
Väga oluline väljakutse on leida hea idee või uurimisobjekt, millega edasi töötada. Tänapäeval peab uurimisteema olema piisavalt innovaatiline, viitama praktilisele rakendustele ning olema suhteliselt vähe uuritud, et saada rahastust.
Teine väga oluline väljakutse on leida oma ideele ja seda uurivale teadustiimile rahastus.
Rahulolu pakub lisaks teaduslikele tulemustele ka koostöö sujumine nii oma uurimisgrupi siseselt kui ka koostööpartneritega. Ääretult suur rõõm on, kui mõni noorematest tiimi liikmetest kaitseb oma lõputöö edukalt ning ta hindab neid teadmisi ja kogemusi, mis ta on saanud meie tiimis töötades.

T. Visnapuu 4

Peale Tartu Ülikooli aastapäevale pühendatud tõrvikurongkäiku 1. detsembril 2012 (Foto: Erakogu).

10. Millega tegeled tööst vabal ajal?
Erialaga seotult osalen Tartu Ülikooli Teaduskooli korraldatavate õppepäevade ja Eesti Bioloogiaolümpiaadi ettevalmistamises ja läbiviimises. Veel üheks teaduse populariseerimise ja eriala tutvustamise osaks, millega ma hobikorras tegelen, on õpilaste teadusajakirja Akadeemiake toimetamine ja toimetuskolleegiumis osalemine.
Üheks hobiks on võistkondlik mälumäng TÜ Tudengikilva turniiril. Kuna olen mitmeid aastaid tegelenud kunstiga ning olen esinenud ka kahe isikunäitusega oma kunagises kodulinnas Rakveres, siis pean maalimist ja joonistamist endiselt väga südamelähedaseks. Et ennast füüsiliselt rohkem vormis hoida, käin hip-hop’i ja house‘i mõjutustega tantsutrennides.
Väga oluliseks osaks minu elust on ka akadeemiline üliõpilasorganisatsioon korp! Amicitia, mille liiga ma olen.
Nagu paljudele teistelegi, meeldib ka mulle reisida, olla looduses ja veeta aega oma sõprade või perega.

Triinu Visnapuu doktoritöö leitav:http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/26175