Riin Tamm – geeniteadlane

Asudes 10 aastat tagasi õppima Tartu Ülikooli, oli geenitehnoloogia suhteliselt uus ja väga kiiresti arenev teadussuund. Pärast bakalaureusekraadi omandamist tundus magistrantuuri ja seejärel doktorantuuri astumine juba asjade loogiline jätk. Seitsmendat aastat noorteadlasena tegutsedes olen jõudnud mõistmisele, et käin erialaselt ainuõiget rada pidi. Lisaväärtusena igapäevastele uute teadmiste ja oskuste omandamisele ning avastamisrõõmule väärib mainimist väga lai, mitmekülgne ja rahvusvaheline tutvusringkond, mis toob kaasa huvitavad diskussioonid ja uued ideed edaspidiseks teadustööks ning sõbrad kogu eluks. Samuti pean oluliseks (noor)teadlaste erialast enesetäiendamist, millega kaasneb uudseimate suundade ja teadmiste jõudmine Eestisse. Kindlasti motiveerib teadlaseks olemist teadustulemuste avaldamine rahvusvahelistes teadusajakirjades ning särasilmsed tudengid.
Mitte ainult haiguste, vaid enamiku inimeste fenotüübiliste tunnuste (sealhulgas käitumine ja pikaealisus) kujunemisel omavad väga olulist rolli genoomi ning genoomi ja keskkonna vahelised seosed. Tänu väga kiirele tehnoloogilisele arengule on just meil, tänapäeva teadlastel, võimalus neid innovatiivseid analüüsimeetodeid ja tehnoloogiaid selliste äärmiselt huvitavate seoste avastamiseks kasutada. Ajal, kus teadustöö tegemiseks lisanduvad iga päevaga uued ja võimsamad tehnoloogiad (võimalus kaardistada terve inimgenoom), on (noor)teadlasel võimalik enamikku oma ideid ja hüpoteese katseliselt tõestada või ümber lükata. Tänu kaasaegsete tehnoloogiliste vahendite olemasolule on võimalik osaleda mahukates koostööprojektides ning luua olulisi tööalaseid kontakte edaspidiseks.

Põhjalik haiguste geneetiliste aspektide ja molekulaarsete mehhanismide mõistmine (funktsionaalsete katsete näol) on oluline selleks, et avastada rakusiseseid radu, mis osalevad vastavate füsioloogiliste funktsioonide regulatsioonis, mõjutades indiviidide erinevate tunnuste kujunemist ja haigustele vastuvõtlikkust. See pakub paremaid võimalusi haiguste ennetamiseks (sobiva elustiili/keskkonna valik) ja efektiivsemate ravimite väljatöötamiseks ning personaalse meditsiini põhimõtete rakendamiseks kaugemas tulevikus. Sellel on oluline roll nii meditsiinilisest, majanduslikust kui sotsiaalsest aspektist. Üheks väga oluliseks suunaks pean farmakogeneetikat, mille eesmärk on leida igale inimesele sobiv ravim, õiges doosis ja õigel ajal ning ilmselt on see suund, mida juba praegu ja tulevikus üha rohkem kliinilises praktikas kasutama hakatakse. Tahan ära märkida ka biopangad (näiteks Geenivaramu Eestis), mis teadustöö edendamiseks sinna kogutud hinnalise uurimismaterjaliga väga olulised on ning mis võimaldavad erinevate teaduslike hüpoteeside uurimist.

Võimalused karjääriks meie erialal on suurepärased ja väga huvitavad. Julgeksin isegi väita, et geeniteadlane ei jää kunagi töötuks, ükskõik kuhu maailma otsa ta satub. Mina tooksin välja kaks peamist suunda: akadeemiline või karjäär biotehnoloogiafirmas. Ise soovitan esimest varianti, aga kindlasti tasub avastada enda jaoks ka teine suund (mina tegin seda ülikooli kõrvalt). Soovitan väga ka mõnda aega välislaboris töötada, kas siis õpingute ajal või järeldoktorantuuri raames. See annab suurepärase kogemuse ning uued teadmised ja koostööpartnerid kogu eluks. Lisaks on ettevõtlikumatel teadlastel kindlasti võimalus jõuda professori staatusesse, luua oma töörühm ning tegeleda just endale meelepärase ja olulise teadusteemaga.