Mihkel Kangur ja järved

Minu erialavalikus ei ole kunagi küsimust olnud. Olen sündinud teadlaste perre. Metsa taga järve ääres asuvas külas, kus üles kasvasin, olid naabriteks järveuurijad. Viienda eluaasta suvest hakkasin vanemate ja nende kolleegidega välitöödel kaasas käima. Koolis innustasid mind loodusteadustega tegelema ilmselt Eesti parimad bioloogia- ja keemiaõpetajad. Seetõttu pole ma osanud ühtegi alternatiivset tegevussuunda otsidagi. Metsade keskel kasvanuna on loodus mind alati köitnud ning selle avastamine ja mõistmine on mind innustanud.
Ülikoolis asusin õppima loodusteaduslikke aineid, bakalaureusekraadi kaitsesin geoökoloogia ja keskkonnaspetsialisti erialal, magistrikraadi geoökoloogia ja doktorikraadi ökoloogia erialal. Laiu teadustöövõimalusi pakkuvas ökoloogia valdkonnas keskendusin juba alates varastest õpinguaastatest paleoökoloogiale. Lisaks tervele reale juhustele, mis mind selle eriala juurde toonud on, köidab mind selle laiahaardelisus. Paleoökoloogilised rekonstruktsioonid võimaldavad looduses toimuvaid protsesse jälgida väga pikka ajaskaalat kasutades. Nii on võimalik jälgida protsesse ning uurida nende toimemehhanisme ja seoseid märksa laiemas ajalis-ruumilises kontekstis, kui seda võimaldavad neoökoloogilised metoodikad. Interdistsiplinaarse meetodina kasutatakse sealjuures oskuseid vägagi erinevatelt erialadelt, näiteks füüsikast, biokeemiast, arheoloogiast jne.

Erinevates skaalades toimuvate looduslike protsesside mõistmine on vajalik nii üksikindiviidile kui ka ühiskonnale tervikuna. Meid ümbritsev keskkond on see, mis mõjutab meid kõiki, ja muutused keskkonnas nõuavad nendega kohanemist. See on aga lihtsam, kui me teame, mis protsessid on muutused esile kutsunud ja millises suunas muutused edasi areneda võivad. Väga paljude tänapäeval looduses toimuvate pikaajaliste protsesside kohta võime leida analoogiaid minevikust, mistõttu võimaldab paleoökoloogia anda teavet ka selle kohta, millised protsessid meid ees ootavad.

Paleoökoloogiliste meetodite kasutuselevõtust alates on peamised printsiibid ja uurimisküsimused paljuski samaks jäänud. Viimaste aastakümnete jooksul on hakatud rohkem tähelepanu pöörama kvantitatiivsetele rekonstruktsioonidele. Võimalik on jälgida ligikaudu kümneaastast tsüklit, mille järel toimub kvantitatiivseid rekonstruktsioone võimaldava metoodika arengus oluline murrang. Üha rohkem keskendutakse looduses toimuvate protsesside modelleerimisele. Arvutustehnika areng on toonud endaga kaasa mudelite muutumise üha komplekssemaks. Loomulikult ei kirjelda ükski mudel looduses toimuvaid protsesse nende täiuslikus mitmekesisuses, kuid põhjendatud eeldusi püstitades on võimalik saada väga huvitavat lisateavet ja ettekujutust põhjus-tagajärg seoste kohta looduses.

Edasised arengud paleoökoloogias on ilmselt seotud protsesside modelleerimise edasise täiustamisega. Mudelites üritatakse ühildada teadmisi märksa erinevamatest distsipliinidest. Nii osalevad sama mudeli arendamises atmosfäärifüüsikud, metsaökoloogid, klimatoloogid, hüdroloogid, paleoökoloogid jne. Selliste teadmiste ühtseks mudeliks ühildamine on suur väljakutse, kuid aitab meil meie ümbruses toimuvat mõista.

Töökoht

Võimalused ei sõltu õpitud erialast, vaid inimesest endast. Teadlase või õppejõuna on võimalik leida tööd kõigis neljas suuremas riiklikus ülikoolis. Kõigi LTT erialade üliõpilaste jaoks on olemas võimalus ennast täiendades pedagoogilisele tööle siirduda ja kooli tööle asuda.

Loodusteaduste erialade lõpetanuid võib leida ka Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnainfokeskuse, Keskkonnaameti ning Keskkonnainspektsiooni osakondades peaspetsialisti või keskastme juhi tasemetelt. Tööandjatena võib mainida ka kohalikke omavalitsusi ja Sotsiaalministeeriumi. Väga suur osa loodusteaduste erialade lõpetanuid leiavad aga töökoha erasektoris. Meilt on mindud nii planeeringute valdkonda spetsialistiks, keskkonnaeksperdiks kui ka ettevõtete keskkonnaametnikeks, kes vastutavad ettevõtete keskkonnaohutuse eest.