Maarja Vaino harutab jutukihte

A. H. Tammsaare muusemi juht, kirjandusteadlane Maarja Vaino peab kirjanduse uurimist väljakutsete rohkeks alaks, kus üheselt rakendatavad valemid puuduvad.

1. Kelleks Sa lapsena saada tahtsid?

aastakonvmuuseumiauhinnad

Maarja Vaino esinemine Eesti Muuseumide Aastaauhindade konverentsil.

Lapsena tahtsin saada kirjanikuks või loomade eest hoolitsejaks. Armastasin väga lugeda ja kirjanike loodud maagilised maailmad tekitasid tahtmise ka ise midagi imelist luua. Ajapikku sain aru, et ise kirjutamisest rohkem köidab mind see, mis raamatutes/tekstides peidus on. Mind haarab kirjandustekstide üle mõtlemine, ühe jutukihi alt  mitmete teiste leidmine ning kirjaniku kujundikeele avastamine ning sellele laiema tähenduse leidmine. See on natuke nagu detektiivitöö, vajab teadmisi ja nuputamist ning pakub avastamisrõõmu.

2. Kuidas sattusid teadusesse?

Pärast keskkooli lõpetamist ei läinud ma kohe ülikooli, kuna ei olnud päris kindel, millist eriala valida. Tagantjärele mõeldes oli see hea, sest vahepealse aja jooksul küpses minus veendumus, et just kirjandusega seotu on see, mis mind kõige enam köidab. Astusin Tallinna ülikooli eesti filoloogia erialale. Kui olin kolmandal kursusel, pakuti mulle Tammsaare muuseumis tööd teadurina. Võtsin pakutud töö vastu ega ole seda hetkegi kahetsenud.

3. Kas võrreldes esialgsete ootustega oled erialaselt jõudnud sinna kuhu soovisid?

Olen oma töökohaga väga rahul. Kirjaniku muuseumi juhina vajan oma erialaseid teadmisi pidevalt, samas pakub muuseumitöö ka erialase arenemise võimalusi ja väljakutseid. Saan ühtaegu tegelda nii uurimistööga kui ka kultuurikorraldusega (näitused, seminarid jm sündmused). Tammsaare loomingu sügavam tundmaõppimine inspireeris mind kirjutama nii bakalaureuse-, magistri kui ka doktoritööd.

4. Miks soovitad noortel just see eriala endale valida?

Kirjandusteadus on ala, mida tasub õppima minna siis, kui kirjanduse vastu on väga sügav huvi. Kui oled pühendunud, on sel erialal väga head arenguvõimalused, kuid äärmiselt oluline on ka pidev enesemotiveerimine. Sind lihtsalt peab huvitama järgmise ülesande kallale asumine, järjekordse tekstiga tegelemine peab olema enda jaoks põnev väljakutse. Kirjandusloo uurimine vajab alati noori, kes suudaksid kirjandust niimoodi analüüsida, et sellest sünniks valgustavaid uurimusi kõikide jaoks. Kirjanduse kaudu mõtestatakse inimeseks olemist, ühiskonda ja kultuuri tervikuna ja see on inimese heaoluks sama vajalik kui muude erialade hea toimimine. Kirjandusteadus toimib ühiskonnas ka ühe mälukandjana, selle eriala valinud inimene on alati lüli mineviku ja tuleviku vahel.

muuseumiremont

Maarja Vaino muuseumitöö ei käi ainult arvuti taga: Tammsaare korteri tühjakskolimine remondi jaoks.

5. Kuidas on Sinu eriala seotud teiste valdkondadega?

Kirjandusteadus on tihedalt seotud kõikide teiste humanitaaraladega, ennekõike keele, filosoofia, semiootika, ajaloo ja folkloristikaga. Oluline on ka ühiskonnateaduste hea tundmine ning mõistagi elementaarteadmiste valdamine psühholoogiast. Minu meelest on väga oluline tunda ka müüte, religioosseid tekste ja teoloogiat, sest need on mõjutanud ja mõjutavad praegugi nii meie mõtlemist kui ka käitumismustreid ja kombeid. Kui hakata ühe kirjaniku maailma sisse elama, peab suutma neid erinevaid tasandeid silmas pidada. Hea kirjanik on neist valdkondadest ammutanud inspiratsiooni ning selle oma sisimas ümber töötanud nii, et sünnib tuttav, kuid ometi uus ja erakordne viis maailma näha ja tunda. See rikastab ja avardab ka terast lugejat.

6. Mida pead seni oma karjääri suurimaks saavutuseks?

Teadlasena on suurim tunnustus mulle olnud Haridus- ja teadusministeeriumi üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil saadud valdkondade- ja tasemeteülene peapreemia doktoritöö „Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus“ eest.

Ametialaselt olen rõõmus mitmete tunnustuste üle, mille vääriliseks Tammsaare muuseumit on peetud, olulisim neist on olnud 2009. aastal saadud aasta  parima näituse tiitel Muuseumirott.

7. Milline Sinu eriala saavutus on muutnud maailma paremaks?

21. sajandi inimestena peame vist tunnistama, et elekter, mis on inimeste elu muutnud väga olulisel määral ja ilma milleta ei saaks sündida ükski praegune uus tehniline leiutis.  Sama palju või rohkemgi on inimese elu muutnud kirja – tähestiku ja kirjutamisoskuse – leiutamine. Sellel püsib inimajaloo vaimselt oluline pool (seadustekstidest mälutekstideni) sama palju kui elektril meie eluolu.

8. Millisele Sinu eriala teaduslikule probleemile soovid kõige rohkem lahendust leida?

Pean tunnistama, et olen tehniliselt üsna mugav ja lepin rahumeeli juba olemasolevate lahendustega. Kuid minu 9-aastase poja meelest tuleks tingimata leiutada toimiv teleportimine.

Mis puudutab kirjandusteadust, siis uurijana oleks vahel väga kena näha uuritava autori pähe ning teada saada, kas sinu poolt esitatud väited leiaksid sealt tõepoolest vasteid

9. Millised on Sinu eriala suurimad väljakutsed ning mis pakub suurimat rahulolu?

Kirjandusteaduse üheks suureks väljakutseks on säilitada oma nägu. Oma tihedate seoste tõttu teiste humanitaaraladega võib teda ähvardada oht muutuda mõne teise teaduse allharuks. Kuid seda kirjandusteadus kindlasti ei ole. Kirjanduse uurija väljakutseks on uurida autori isikupärast kujundikeelt, sõnumit ja selle seoseid ühiskonna/ajaloo/teiste tekstidega jne. Seda ei tee ükski teine teadus. Ja see on alati iseseisev väljakutse, üheselt rakendatavat valemit siin ei ole. Lähtuda tuleb autori omapärast, tema algupärasest mõtlemismustrist. Üheks suuremaks väljakutseks on selle mustri leidmine. Suurt rahulolu pakubki see, kui võti on leitud ning kui suudad oma avastuse ka teistele arusaadavalt ja põnevalt edasi anda. Hea tunne on ka siis, kui tead, et oled midagi kirjandusloo jäädvustamise heaks ära teinud, talletanud olulisi kirjandusloolisi fakte või toonud midagi unustuse hõlmast välja.

cessuga

Maarja Vaino koertenäitusel 2006. aastal.

10. Millega tegeled tööst vabal ajal?

Nagu alguses sai mainitud, tahtsin lapsena saada ka loomade eest hoolitsejaks. Olen alati olnud suur koerasõber, pikka aega tegelesin väga aktiivselt koertega – käisin näitustel ja osalesin muus huvitegevuses (agility, suvelaagrid jne.), viisin ennast kurssi koeratõugude ja aretusküsimustega. Vahel käin ratsutamas, hobuseid olen ka alati väga armastanud. Praegu on meil kodus kass. Vabal ajal armastan perega kodus olla, looduses jalutamas käia ning mõistagi lugeda. Kuna tööalaselt olen saanud üsna palju reisida, siis puhkuse armastan veeta maakodus.