Maarja Kruusmaa ja robotid

Minu erialavaliku määras, nagu enamasti, kombinatsioon huvidest ja juhuste kokkusattumisest, kui läksin Rootsi Chalmersi Tehnikaülikooli doktorantuuri. Olin lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli arvutitehnika eriala, mul oli küllaltki hea ettekujutus nii arvutite riistvarast kui tarkvarast ning tänu oma erialasele tööle ka üsna head praktilised oskused. Teadsin seega, kuidas oma erialaseid teadmisi praktikas rakendada.

Doktoritöö teema robotõppimisest valisin oma mäletamist mööda isiklikest huvidest lähtudes, sest olin õpingute ajal huvitatud tehisintellektist ja masinõppimisest. Nagu selgus, on intellekt ja õppimine robotite puhul teistsugune, sest erinevalt arvutitest on robotite puhul tegemist käegakatsutavate, liikuvate masinatega, mis toimetavad reaalses maailmas ja alluvad seega kahjuks ka kõikidele ebamugavatele füüsikaseadustele.

Pärast doktorikraadi kaitsmist sattusin, taas juhuslikult, oma kolleegi Alvo Aabloo kutsel tööle Tartu Ülikooli, kus me asutasime Arukate Materjalide ja Süsteemide Labori. See oli minu karjääris jällegi kannapööre, sest sattusin tööle ainukese inseneriharidusega inimesena materjaliteadlaste, füüsikute ja keemikute keskele uurima elektroaktiivseid polümeermaterjale. See oli vajalik kogemus, mõistmaks, kui erinevad eri valdkondade inimeste eesmärgid ja töömeetodid teinekord on. Samuti oli see meile kõigile oluline õppetund, kuidas multidistsiplinaarses meeskonnas töötada ning üksteise eripära väärtustada.

Omaette hindamatu kogemus oli firma Fits.me asutamine. Fits.me tehnoloogiline pool on kujumuutvate robotmannekeenide arendamine. Jällegi uus vaatenurk, kuidas kasutada tehnoloogiat ärimudeli loomisel, isiklikuks kasuks ja teiste inimeste hüvanguks ning kuidas tehnoloogiad meie igapäevaelu muudavad.

Tartus hakkas mulle meeldima töötamine loodusteaduste ning rakendusteaduste piirimail, sest nii sain mõelda korraga nagu teadlane ja nagu insener ehk siis mõelda, kuidas loodusnähtusi avastada ja kirjeldada ning samas, kuidas avastatut praktikas rakendada.

2008. aastal panin TTÜs aluse juba teisele teadusgrupile, seekord nimega Biorobootika Keskus, mis on nüüd mõne aastaga kasvanud 25-liikmeliseks ning samuti interdistsiplinaarseks teadusgrupiks kusagil bioloogia, füüsika, teoreetilise mehaanika, arvutitehnika ning robootika lõikepunktis.

Mulle minu töö meeldib, sest see on just selline töö, mida ma tahaksin teha, ja kui mul oleks niipalju raha, et ma ei peaks tööd tegema, siis ma teeksin seda tööd ikka. Mind ümbritsevad head ja väga targad kaastöölised, kellest osa olen ma ise koolitanud ning osa üle terve maailma kokku otsinud. Kõik minu laboris töötavad inimesed on mingis mõttes minust targemad ja seetõttu õpin neilt ise iga päev. Ilmselt meeldime me ise ka paljudele, sest tudengid tulevad meie juurde hea meelega, teevad oma tööd hästi ning annavad endast rohkem kui nõutud.

Robootikas toimuvad praegu uued ja põnevad arengud, kus robootika liigub inimestele lähemale ehk siis tööstussektorist teenindussektorisse (tänavale, inimeste kodudesse, avalikku ruumi) ning sellega seoses tuleb otsida uusi läbimurdelisi viise, kuidas roboteid ehitada ja juhtida. Mõned näited sellistest uutest tuultest on iseõppivad robotid ja bioloogiast inspireeritud robotid. Koordineerides rahvusvahelisi teadusprojekte ning olles Brüsselis uute Euroopa teadusprogrammide kujundamise ja suunamise juures, on mul endal võimalik kaasa rääkida, milline tulevik välja näeb.