Eero Väljaots mehaanikainsener

Eero1

Eero Väljaots (Foto: Erakogu).

Mehaanikainseneri amet on Tallinna Tehnikaülikooli mehhatroonika doktorandi Eero Väljaotsa meelest üks väga loov amet, sest kastist väljas mõtlemise oskust hinnatakse eriliselt.

1. Kelleks Sa lapsena saada tahtsid?
Juba väikesest peale tahtsin ma saada autode inseneriks. Ma tundsin autode ja tehnika vastu suurt tõmmet – kiired, ilusad ja võimsad masinad lihtsalt on lummavad. Kooli ajal küll ka veidi kahtlesin tulevases ametivalikus, kuid ikka jõudsin sama soovi juurde tagasi. Logistika ja transpordikorraldus mind ei huvitanud, seepärast läksin õppima masinaehitusinseneriks, mis oli kõige lähedasem soovitule.

2. Kuidas sattusid teadusesse?
Doktoriõpinguteni ja teaduseni jõudsingi tehnikahuvi kaudu – minu teadustöö on seotud eelkõige mehitamata sõidukite dünaamika ja efektiivsuse mõõtmisega. Vaba aja arvelt ekstra teadusega tegeleda oleks liialt kurnav, seepärast on hea plaan see tööga ühildada. Samuti oleks imelik ainult kraadi pärast sellist pingutust ette võtta kui igapäevaselt hoopis millegi muuga tegeleda. Sellepärast püüangi edu tagamiseks jätkuvalt ühildada oma igapäevategevust teadustööga, et metoodilisemalt ja põhjalikumalt uurimustööga tegeleda kui seda muidu teeks. Loodan, et see ka õnnestub ning jõuan doktorikraadi kaitsmiseni.

3. Kas võrreldes esialgsete ootustega oled erialaselt jõudnud sinna kuhu soovisid?
Üsna lähedale mind huvitavate asjadega tegelemisele küll. Esmalt saab insenerioskuste põhja koolist alla ja veelgi enam juurde praktikast, spetsiifilised oskused on alati hiljem vajadusel juurde õpitavad. Omandasin bakalaureusekraadi tootearenduse erialal. Magistriõpingud aga läbisin mehhatroonika erialal, sest tänapäeval seovad paljud masinad ja tooted endas nii mehaanikat, elektroonikat kui ka tarkvara ja selliste integreeritud süsteemide loomine pakkus mulle rohkem huvi. Praegu tegelen eriotstarbeliste mõõtesüsteemide projekteerimisega, ka autodele.

Eero4

Eero Väljaots ehitas hobi korras automootori (Foto: Erakogu).

4. Miks soovitad noortel just see eriala endale valida?
Mehhatroonika ja üldse laiemalt mehaanikainseneri elukutse on minu meelest üks väga loov amet. See pakub lõputult palju võimalusi, kuidas erinevaid vahendeid kasutades luua häid käega katsutavaid asju. Sellepärast arvan, et loomiseks ei pea tingimata olema kunstnik, vaid võib tegeleda sarnaselt ka praktilisemate väljunditega. Loovus ja kastist väljas mõtlemise oskus on ka inseneriametis eriliselt hinnatud.

5. Kuidas on Sinu eriala seotud teiste valdkondadega?
Parimad ideed tulevad just erinevate erialade kokkupuutest. Mehhatroonika ei ole ka ainult robotite ehitamine vaid on olemuselt juba selline sünteesitud eriala, mida võib siduda kõigega, mis võiks endas sisaldada moodsat tehnoloogiat nagu näiteks „targad” majad, sõidukid ja kasvõi külmkapid.

6. Mida pead seni oma karjääri suurimaks saavutuseks?
Kui võimalikult laia ühiskondliku kasu poolelt vaadata, siis ma olen projekteerinud Englo OÜ’s mõned mõõteseadmed ja süsteemid, mis on väga olulised teedeehituses, pinnase kandevõime ja teetasasuse mõõtmiseks. Kuna algusaastad on kulunud suures osas õppimisele ja kogemuse omandamisele, siis kindlasti on magusam osa minu karjäärist alles ees.

7. Milline Sinu eriala saavutus on muutnud maailma paremaks?
Mehhatroonikat leiab igalt poolt meie ümber ja ega tehnika arengule kätt ette panna ei saa, see areneb parema maailma nimel justkui iseenesest. Lihtsate töökohtade automatiseerimine pole ka väheoluline, sest tänu sellele on meil tulevikus vähem võõrtööjõudu vaja. Samuti on näiteks tänapäevased autod elektroonikat üleni täis topitud, mis muuhulgas aitab tagada ka ohutumat sõitu ja energiaallikaid säästlikumalt kasutada.

8. Millisele Sinu eriala teaduslikule probleemile soovid kõige rohkem lahendust leida?
Kuigi traditsioonilistes tööstusharudes me vanade tööstusriikidega ei võistle, siis Eestil on võimalus eelkõige uute tehnoloogiate arenduses rongi peale saada. Keskkonnasäästlikkuse ja efektiivsuse parandamiseks on veel palju ruumi ja mulle pakub huvi selles vallas tehnoloogiliste piiride otsimine.

9. Millised on Sinu eriala suurimad väljakutsed ning mis pakub suurimat rahulolu?
Suur väljakutse on tihti optimeerimine konkurentsieelise loomiseks. Näiteks püüda teha kõik tooted väga väikeseks, et need oleksid minimaalsete mõõtmetega, kerged ja kenad. Siis ei kulu ka nii palju ressurssi nende tootmisele. Mitmeid asju, nagu näiteks võidusõidutehnikat, on lihtsalt põnev projekteerida aga muidugi pakub insenerile suurt rahulolu ikka lõpptulemus. Siis näen, et mõtlesin küll nii, et pea suitseb aga nüüd töötab ka hästi.

Eero3

Eero Väljaots tööl (Foto: Erakogu).

10. Millega tegeled tööst vabal ajal?
Teen palju sporti ja liigun pea iga päev. Hea füüsiline vorm annab hea enesetunde ja teeb vaimu erksamaks, stressi maandamisest rääkimata. Võimalust mööda ehitan autosid kiiremaks, nii et ka oma vaba aega kulutan jõudumööda tehnika peale – järelikult hobi ei ole mulle veel päris tööks saanud. Iseenesest on kasulik olla mitte puhtalt projekteerijast valgekrae – vajadusel seisab mul mutrivõti hästi peos ja ma ei karda käsi õliseks teha. Hea insener võiks osata mitmeid töid ka ise teha, alates freesimisest kuni keevitamiseni. Igapäevast tööd tuleb siiski ka tasakaalustada millegi vastandlikuga, sellepärast veedan suhteliselt palju aega maal ja looduses.