Anu Reinart ja kaugseire

 

Minu eriala on laiemalt keskkonnafüüsika. See valik kujunes minu jaoks pikkamööda, vastavalt sellele, kuidas ülikoolis õppides uusi teadmisi omandasin ja töötades elukogemus tekkis. Füüsikaõpinguid Tartu Ülikoolis alustasin soovist maailmas toimivatest seaduspärasustest paremini aru saada. Kitsastest klassiruumidest ja tehnikat täis laboritest rohkem tõmbas mind siiski looduse poole. Võimalus ühendada õpitud optikaalased teadmised ja vabas looduses viibimine realiseerus veealuse valgusvälja uuringutes, millest kujunes lõpuks mu doktoritöö sisu. Viie aasta jooksul olin umbes veerandi aastast nii suvel kui talvel kuskil järvel või merel, tehes kontaktmõõtmisi satelliidiandmete võrdluseks. Sageli olid füüsilised töötingimused väga rasked, kuid veel sagedamini tundsin rõõmu toredate kolleegidega koos töötamisest, kui kõik laabus – seadmed töötasid tõrgeteta, meri oli rahulik ja päike paistis selges taevas! Sellele lisandusid muidugi ka pikad tunnid laboris veeproovide analüüsimisel ning lõputuna tunduvad arvutused ja teaduslike hüpoteeside püstitamine ning tõestamine.

 Vee kvaliteedinäitajate määramise ning veekogude seisundi hindamise vajalikkus ilmselt selgitamist ei vaja. Vee tähtsus inimese elule, looduslikus aineringis ja keskkonnas või ka loodusvaruna on piiritu. Seepärast on loogiline, et inimkond kasutab veekeskkonna jälgimiseks oma tehnoloogiasaavutuste kõige silmapaistvamaid tulemusi.

Maa jälgimine kosmosest sai alguse juba 60-ndatel aastatel ja kosmosesse on maalähedastele orbiitidele viidud kümneid tuhandeid tehiskaaslasi – satelliite. Tehnoloogiline läbimurre saabus, kui osutus võimalikuks satelliidid stabiilsele orbiidile paigutada ja tagada nende autonoomne töö (fikseeritud orbiidi säilimine, kommunikatsioon maapealse juhtimiskeskusega, maapinna ja atmosfääri omaduste mõõtmine ning andmete salvestamine). Praeguseks on minu teadusvaldkonnas kaugseire aparatuuri ja metoodika arendamisele lisandunud kosmosetehnoloogiaga seotud unikaalsed teenused, et vastata inimkonna ees seisvatele väljakutsetele nagu kliima- ja keskkonnamuutused, elanikkonna vananemine ja tervislik seisund, võitlus terrorismiga, looduskatastroofidega toimetulek ning tehnoloogiliste edusammude omaksvõtmine.

Kaugseiremeetodid uuenevad seoses uute ja paremate ruumilise ning spektraalse lahutusega sensorite loomisega pidevalt. Satelliitide kasutamine annab maapealsete süsteemidega võrreldes olulisi eeliseid, pakkudes üleilmset katvust ja andmete ajalist järjepidevust iga geograafilise piirkonna kohta. Siiski on iga üksiku instrumendi mõõtetulemused enamasti ebapiisavad ning rakendused on hoopis mitmekülgsemad, kui kõik saadaolevad andmed kontrollitud kvaliteediga ning ajaliselt ja ruumilised ühtlustatud arutusmudelitesse koondatakse.

Maa jälgimise süsteemide loomisel on Euroopa riigid, kes on tehnoloogia arendamiseks liitunud Euroopa Kosmoseagentuuriga, maailmas kindlad liidrid. Läbi aegade kõige võimsam Maa jälgimise satelliit Envisat (Environmental Satellite) kaalub 8 tonni, kannab kümmet vaatlusinstrumenti ning toodab alates 2002. aastast iga päev 280 GB andmeid. Selle satelliidi suur eelis on see, et üheaegselt ja komplekselt on võimalik mõõta maad, ookeane, atmosfääri, jäävarusid iseloomustavaid näitajaid ning nende omavahelisi mõjusid.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Kosmoseagentuur (ESA) on koos teiste kosmoseagentuuridega käivitanud programmi GMES (Global Monitoring for Environment and Security, Keskkonna ja turvalisuse globaalne seire), et teadmistepõhiste tehnoloogiate saavutusi (Maa jälgimine ja infotehnoloogiad) keskkonna juhtimise ja kindlustunde saavutamiseks paremini kasutada.

Võimalused kosmosetehnoloogia valdkonnas:

Võimalused kosmosetehnoloogia valdkonnas ja karjäär teaduses (lühikirjeldus)

Kaugseire rakendustega on seotud väga laia eriala inimesed – tehnoloogia arendamise poolelt kindlasti optoelektroonika, arvutiteadus, informaatika. Looduskeskkonna uuringutel on kaugseirest kasu nii keskkonnateadlastel, geograafidel, geoloogidel ja bioloogidel, aga ka arstidel ja poliitikutel. Teadussaavutused on ilmselt kõige suuremad keskkonna globaalsete muutuste ja nende omavaheliste seoste mõistmise alal, aga ka teiste taevakehade loodusvarade uurimise valdkonnas.

Mis võimalused on Teie eriala õppinud noorel Eestis ja välismaal?

Kosmosetehnoloogia ja ka kaugseire valdkond on väga rahvusvaheline – satelliidid vaatlevad ju maapinda riigipiiridest sõltumatult ning samas on satelliitide kosmosesseviimine niivõrd raske ja kallis, et riigid peavad omavahel koostööd tegema. Samamoodi peavad koostööd tegema erinevate erialade spetsialistid. Seetõttu on ka kaugseire teadustöögrupid väga rahvusvahelised ning ühendavad erineva erialaga inimesi. Ka Eestis on lisaks teadusasutustele ja ülikoolidele tekkimas teadusmahukaid ettevõtteid, mis seovad teadustulemused konkreetsete rakendustega. Samas vajavad ka riigiasutused väga spetsiifiliste teadmistega ametnikke.

Mis tööd selle eriala inimesed peamiselt teevad?

Kuna olen ise olnud pikka aega teadlane ja nüüd direktorina nö administraator, siis tean, et paljud minu eriala inimesed on samuti teadlased. Paljud on loonud ettevõtte, kus töödeldakse satelliitidelt saadud infot riigiasutuste, keskkonnaametite, kindlustusseltside, maa- ja teedeplaneerijate, liikluskorralduse, ehitajate jne või ka üksikisikute jaoks vajalikule kujule.